head uut aastat teilegi

pole mitte mingi nipiga võimalik sõnades kirjeldada sees tekkivat tunnet sinu elu kõige jubedamal hetkel ... kui istud söögilaua taga, kahvel valmis juba tükk aega oodatud verivorsti torkama, tundes tõelist jõulurahu perekonna keskel, kui äkki jookseb tuppa mees ja hõikab: "saun põleb". sa tõstad pilgu ja näed otse oma vastas olevast aknast, kuidas sinu üks kõige armsamaid kohti - maailma kõige mõnusam, hubasem, kodusem ja parimaid mälestusi täis saun - on taevani leekides ja sul ei ole mitte mingit võimalust teha mitte kõige vähimatki selle nimel, et seda maja päästa.

järgmised kaks tundi möödusid hetkega täis kisa ja jooksmist ja hoiatavaid karjed - ära mine sinna, see kukub. tundus, et tuletõrje jõudis kiiresti, aga kuna aeg lendas ka kiiresti, ei oska keegi öelda, kas see oli 10 või 30 minutit. seni oli meil võimalik vaid õnnetust kaevust viimast võtta ja tulekahju hoogu vähendada välisseinu niisutades.

aastavahetuse hetkeks olid leegid kustunud ja tuletõrjujad hakkasid kõigile muhedalt head uut soovima. nende jaoks oli tegemist küllaltki väikese juhtumiga - ainult katus läks ju, selle saab ära taastada. järgmisena oli vaja 15 tonnised tulejõrjeautod hoovipealsest mudast välja tõmmata, milleks läks juba neljandat autot appi vaja. kui lähedal aastavahetuse hetkel veel mõni õnnetus oleks juhtunud, oleks abi küll väga hiljaks jäänud.

kokkuvõttes saab end ainult lohutada teadmisega, et saun oli tegelikult veidi valesti ehitatud ja võttis tuld juba esimesel kütmisel. kindel oli see, et kunagi ta maha põleb, aga kui see suvel juhtunud oleks, oleks kahjud kümneid kordi suuremad olnud.

aga lohuta või mitte - see jube hetk ketrab end ikka ja jälle silme ees ja argipäev tundub painavalt musta varjundiga hall. kõigi sõprade toredad aastavahetuse sõnumid, mis soovivad südamesoojust või säravaid hetki, tunduvad kuidagi iroonilised ja siiraid aastavahetusesoove vastu saata tundub liiga keeruline.

ma soovin kõigile, et teil kunagi ei oleks vaja üle elada nii jubedaid hetki.