anneke

... oli haiglas minu palatis minu kõrvalvoodisse sattunud tüdruku päris nimi. hea kokkusattumus. ta oli kaks aastat tagasi puuriida otsast kukkudes pead põrutanud ja kõrva kuulmekile katki teinud. kui arst siis, märkamata, et kuulmekile katki oli, soovitas piiritusel põhinevaid kõrvatilkasid panna, sattus tüdruk esimest korda haiglasse - piiritus sattus kuskile ajju ja tüdruk hakkas segast rääkima. nüüd kaks aastat hiljem oma järjekorra ära oodanud tuli ta operatsioonile ja sai juba järgmisel päeval koju, kuigi kõrv veel hirmsasti valutas.

palatis oli veel kaks vanemat naisterahvast. tuli välja, et kõik olid võrukad. nii kui naised kellegagi telefonis lobisesid tuli naksti korralik murre külge mõlemal. vahva oli kuulata. neil olid veidi kergemad lõikused olnud, kuid lugusid rääkisid nad hirmasaid. aga ümber jutustada läheks pikale.

annekest nägin tegelikult juba hommikul kl 7.30 ajal registratuuri järjekorras. meid saadeti koos üles ja koos jagati riideid ja koos ootasime pärast ooteruumis telefonikõnet, mis meid opile kutsuks. koos läksime alla ka, aga teda saadeti uuesti üles, kuna tema läks narkoosi alla, mulle tehti lihtsalt tuimestust.

tuimestus oli vastik. mingi mees astus voodi juurde ja ütles, et noh, ma teen sulle siis tuimestuse ära. arvasin, et saan süsti. aga ei. ta võttis pikad tervad näpitsad ja hakkas nendega mulle tuimestiga niisutatud marliriba ninna toppima, sügavale ja hooga. valus oli, silmast tuli pisar lausa. edasi pani õde kanüüli. see polnud hullu midagi, aga ärevaks tegi olukorra see, et teisel pool palati servas oli üks 12 aastane poiss, kes raevukalt jonnis ja kakles, et mitte kanüüli saada. ei teagi mis tost lõpuks sai. lisaks oli ruumis üks noor naine, kes väga murelikult oma paarikuist last opilt tagasi ootas - lapsel oli raske keskkõrvapõletik, vaeseke.

nojah, arvasin, et pärast tuimestust ja kanüüli on küll kõige hullem möödas. aga ei. opilaual tehti veel süsti ka (seda polnud tunda), aga siiski jäi tuimestusest liiga väheks ja päris valus oli. midagi hullu mulle küll ei tehtud - kõrvetati põsekoopaid, et ninas ruumi juurde tuleks. aga päris valus oli. õnneks kestis see vaid 5 minutit. aga naljakas oli seejuures see, et enne seoti silmad kinni. eks vist selleks, et lamp silma ei paistaks ja minu õuduses pilkuvad silmad arsti ei häiriks. aga kerge piinakambri tunde tekitas :)

opitoast väljumine oli paras rituaal. mind pandi ratastooli istuma. mõtlesin, et mis siis ikka, äkki need rahustid ja tuimestid tõesti teevad nii uimaseks, et võiksin pikali kukkuda. lükati mind siis opitoast välja, kolm meetrit nurga taha registratuuri ette, kus ca 10 inimest mind ammuli suuga vahtisid, et nii noor ja vaeseke juba ratastoolis :) aga ratastooli lükkaja mind järgmisele õele üle andis, et too mind palatisse juhatas, siis kamandati mind kohe toolist püsti ja trepist üles. ei no aitäh küll, teeks siis juba korralikku sõitu, kui juba :)

õde viis mind väidetavalt meestepalatisse, mis aga sel hetkel täitsa tühi oli. ja tundide jooksul hoopis naistega täitus. vat siis naiste ülemvõimu.

palatikaaslastest ma juba rääkisin ... ja ega seal muud rohkem juhtunudki, kui sai naistega saunakombel juttu vestud, mõned külalised vastu võetud (aitäh trühvli eest :), öö ära veedetud ja mööda maailma laiali mindud jälle.

ahjaa, hommikune erikohtlemine jäi mulle mõistatuseks ... miks toodi mulle ainuisikuliselt suur vaniljejogurt ja kästi enne arsti vastuvõtule minekut kindlasti ära süüa. teistele ei toodud. i wonder ...