on vaja eputada ... ja reklaami teha

Noortekoda korraldab iga-aastast äriplaanide konkurssi. Seda küll reklaamitakse päris korralikult, aga millegipärast on osalejate arv madal. 2007 suvel esitati konkursile 4 äriplaani.

Kuna mul oli sel suvel just tuhin sees kohvikut pidama hakata, siis võtsin selle konkursi tähtaja sihiks, millal plaan kokku panna. Too äriplaan küll jäi mul esialgu paremaid aegu ootama. Aga pool aastat hiljem, jõulude ajal sain kätte oma auhinna teise koha eest - Nokia N95 telefon. Esimene koht olla saanud aastaks kontoripinna Tallinna kesklinnas (City Plaza äkki oli). Hmm, ja ma polnud isegi märganud, et selliseid auhindu lubatud oleks, kodukal neid igatahes ei kuulutatud. Seega pange kõrva taha kõik, kes te äriplaane haute - kui muud tolku pole, siis auhindki tore.

Aga miks ma sellest rääkima hakkasin on tegelikult seetõttu, et see telefon teeb igast kummalisi asju. Mina, kes ma olen alati uskunud, et kui telefon teeb lisaks helistamisele ja smside saatmisele veel midagi, siis on see juba mõttetu edevus, õpin nüüd tundma tänapäeva tehnoloogiaimesid. Oma seisukohta pole ma siiski veel muutnud.

Mida ta siis teeb? Näiteks suudab ta minuga iseseisvalt soome aktsiendiga, sellise puise keelega rääkida. Kui keegi helistab, loetakse ta nimi mulle kõva häälega ette (kohati äärmiselt piinlik funktsioon, aga ma pole veel otsinud kohta, kust see välja lülitada, ma loodan, et leian selle enne, kui mu vanaisa Juhan mulle helistab, kelle nimi mul telefonis tagurpidi on). Aga näiteks seda ta jälle ei tee, et suudaks raadiot, mis on üks selliseid funktsioone, mis ma vahest ehk tõesti kasutaksingi, mängida mulle raadiosagedustelt vaid võimaldab teha seda vaid üle kalli interneti. ja isegi wifi on selleks ära keelatud, mis muude rakenduste puhul võimalik on. huvitav.
Ja selleks peab ka kasutaja ise pärist tark olema, et välja mõelda, kuidas telefon seadistada nii, et selle aku rohkem kui terve päeva vastu suudaks pidada.

Nojah, aga sellega vist piirdubki kogu minu kriitikameel. Üldiselt on tegemist siiski üsna praktilise vidinaga - näiteks oli mul siiani kalendri pidamine tülikas, kuna arvuti kalender polnud vabal ajal kättesaadav, nüüd on. Mälupulka asendab telefon ka päris hästi. Ja kui ma siiani alati kritiseerisin, milleks on vaja telefonile fotokat, siis nüüd kui sain "Teeme ära 2008" heaks mõned prügipildid klõpsitud, olen väga rahul. Ja sellega olen ka rahul, et skype tänu fring'ile" nüüd kaasaskantav on.

Kui nüüd aga arvesse võtta, kui palju sel telefonil neid funktsioone kokku on ja kui väheseid mina neist kasutada viitsin, siis kas poleks mõttekam võimaldada igal inimesel ise oma telefoni sisu kujundada selle asemel, et seda koos telefoni disainiga (telefone ju sageli ostetakse disaini järgi) peale suruda?

matk läbi Tallinna

Laupäeval, 2. veebruaril kl 08.32 (kui päike tõusis) algas retk harku metsa servast Tähetorni tänavalt ja kl 16.34 (kui päike loojus) lõppes Iru silla juures. Teekond kokku kujunes selliseks. 21 kilomeetrit näitas see joon kaardil. Minu kui endise tallinlase jaoks oli tegemist äärmiselt põneva üritusega. Kõik, mida nägin alates ülemiste veepuhastusjaama jõudmisest oli minu jaoks uus ja üllatav.
Näiteks ei olnud ma kunagi mõelnud selle peale, miks pääseb Lasnamäele ainult kahest kohast - kanali kaudu ja kuskilt pirita tagant. Nüüd on seletus imelihtne - vahepeal on lihtsalt sein, kust ei saagi tee üles minna. Lisaks seinale on seal ka tühermaa. Võiks lausa teha uue kodumaise seriaali talu keset linna sellest üksikust talust, mis laululava lähistel tühermaal täies üksinduses istub. Vaade sealt ülevalt servalt oli ka lihtsalt imeline.
Kui see kant, kust teekonda alustasime, oli minu jaoks lapsepõlvest selge nagu oma peopesa, siis Järve haigla juures enne raudteed oli täpselt selline tunne, nagu kääbikutel "Sõrmuste isanda" filmis (tõenäoliselt ka raamatus), et kui ma nüüd ühe sammu veel teen, on see kõige-kõige kaugem koht, kuhu ma oma kodunt sattunud olen.
Ja veel üks hämmastav tähelepanek. Kui Tallinnas autoga ringi sõita, tunduvad vahemaad pikad. Kui kaardi pealt vaadata, tunduvad ka pikad. Aga kui kõndima hakata, siis saab iseennast pidevalt üllatada sellega, et kahe punkti vahel, mida oled alati teineteisest väga kaugelasuvateks pidanud on tegelikult jalgsi nii lühike teekond, kaks sammu ja kohal.
Ahjaa, ja kas te olete kunagi tähele pannud, et lauluväljaku kõrval, mere poolt vaadates paremal üle tee, on vanadest lubapõletusahjudest jäänud kõrged kaared mäekülje sisse, kust saab läbi jalutada. Ma olen sealkandis vähemalt 100 korda käinud ja need lubjapõletusahjud on täiesti nähtavas kohas, aga mitte kordagi ei olnud ma neid varem tähele pannud. Imelik eks :)

perekonna ajalugu vol 2

Mulle torgati eile pihku raamat, mille oli kirjutanud Heinrich Rosenthal kirjeldamaks Eesti elu-olu 19. sajandi lõpus. Muuhulgas kirjutas ta ka sellest, kuidas tema vanaisa omale perekonnanime sai. Kui õigesti meelde jäi, siis oli ta vanaisa nimi Aia-Villem, kes töötas mõisa aednikuna. 1819-ndal aastal tuli nõue, et kõik talurahvas tuleb kirja panna koos perekonnanimedega. Aia-Villem andis õiguse perekonnanime valimiseks oma pojale (tolle Heinrichi, raamatu autori, jaoks oli tegu vist siis onuga), kes oma isa ameti auks valis nimeks Rosenthal. Saksakeelse nime valis ta seetõttu, et Eesti rahvust peeti tol ajastul samaväärseks talupoja staatuse ja matslikkusega. Aia-Villem ja tema poeg, kes töötas mõisa teenrina, olid aga juba välja teeninud veidi kõrgema staatuse, mistõttu anti neile võimalus valida omale saksa nimi.

Too Aia-Villemi poeg, kelle nimi mul juba meelest läks (äkki Manfeld või midagi sarnast) sai hiljem mõisapidajaks, mis annab alust arvata, et see võis välja viia tollesama olukorrani, miks Rosenthali nimi käis läbi suurimate mõisaomanike perekondade nimistust.

jõulupäkapikk

Selline kangelasliku jõulupäkapiku tunne oli hommikul. Korraldasin meie maja vihmeveetorude korrastamise (alumised otsad olid puudu kõik). Kuna majarahval on väidetavalt olnud suuri probleeme erinevate tööde osas konsensusele jõudmisel, aga maja nurgad kõik vettisid veest, siis otsustasin selle omal kulul ette võtta. Kuna see töö langes nüüd aga üsna jõulu ajale, siis tekkis sellest selline heategevuslik tunne. Selline sangar-jõulupäkapikk :) Järgmisena käin piparkookidega naabritele ringi peale ja saan kõigiga tuttavaks. Vaatame, kas keegi kuri ka on, et julges meie majale midagi omavoliliselt teha :)

perekonna ajalugu

Kas keegi teab kes-kus võiks teha uuringu minu suguvõsast? Just praegu hakkas see teema mind kohe eriti huvitama. leidsin nimelt äripäeva artikli, mis väidab, et minu perekonnanimi on esindatud 19. sajandi lõpus Eestis enim mõisamaad omanud perekondade hulga. 22. kohta hoiab selles nimekirjas perekond Vetter-Rosenthal, 8-le pereliikmele kuulus kokku 12 mõisa.

Äkki mu kauaaegne fantaasia sellest, et leian üles oma rikkad sugulased ja pärin omale mõisa ei olegi nii lootusetud :)

kaks keskkonnateemalist konverentsi

Ühte korraldavad tudengid, 6ndat aastat. Meeskonnas on 20 inimest. Järjekordse konverentsi teema valimine võttis kuu aega (eelmine aasta olla kauem läinud), finantsküsimuste lahendamine 3 kuud, kuupäevade fikseerimine kaks. Konverents ise kestab kolm päeva.

Teist korraldavad ettevõtjad, esimest korda. Meeskonnas on 6 inimest. Konverentsi teema, kuupäevad, rahastamisplaan, turundusskeem ja muud olulisemad küsimused said üldjoones paika esimese kahetunnise koosolekuga. Konverents kestab ühe päeva.

Ennustan tulemusi:
Esimene konverents on oluliselt paremini läbimõeldud, korraldajad saavad olulise kogemuse ja jäävad tulemusega ülimalt rahule, kuna saavad väga tugeva emotsionaalse laengu kordaläinud üritusest. Nad tunnevad, et on andnud midagi väärtuslikku osalejatele. Paljude osalejate jaoks on tegemist mõttelaadi muutva ja väga häid kontakte loova üritusega. Nad viivad saadud teadmised endaga laiali.

Teine konverents on asjalik, kiire. Korraldajad saavad emotsionaalse laengu, kuna tunnevad, et on midagi keskkonna jaoks ära teinud ja selle eest korraliku tasu saanud. Osalejad saavad mõned mõtted, mida oma elus muuta, kuid unustavad need järgmiseks nädalaks, kuna nii on lihtsam.

Kummal osaleksid sina?

kodutundest tabatud

Mul on oma kodutänav. Või rohkem nagu tänav, mis on kodu. Unenäos. Seal käib ELU. See tänav asub kuskil, kus soe ja õdus, rahulik. Sinna pääseb majadevahelisi ainult kohalikele teadaolevad salakäike mööda. Ma kunagi elasin seal tänaval, mõned aastad tagasi. Nüüd olin vahepeal ära, sattusin sinna aeg-ajalt, läbi või mööda jalutama. Täna öösel kolisin ma sinna tagasi.

Ma olin oma uues kodus, seal oli hea, soe, kodune, rahulik, selline kergelt meditatiivne, õnnelik. Ma lihtsalt olin. Läksin oma majast välja, et minna üle tänava, vannituppa. Aga tänaval avastasin, et see tänav elas. Kõik kohalikud olid tulnud tänavale tähistama seda päeva. Nad olid üles pannud müügiletid tehes nägu, et ootavad olematuid külastajaid, kuid nautides tegelikult üksteise seltsi ja kogu seda melu. Oli suuri puust lette, mis olid kaetud naabritädi heegeldatud pitslinikutega. Üks onu müüs hapukurki ja viskas nalja. Kruusatee tolmas ringi tatsavate laste jalge all. Kõik oli nii kirju ja ümbritsetud selle tänava mõnusatest, kulunud, elanud aga õnnelikest puumajadest. Sellel tänaval ongi minu kodu!

Huvitav, kas mu unenägu on kuidagi seotud sellega, et täpselt 7 päeva pärast saan kätte oma päris esimese oma päris kodu võtmed :)

selgeltnägija

Mu ema käis ükspäev selgeltnägija juures, et veidi nõu küsida. Mulle rääkis ta pärast, et ta polnud selgeltnägijale ise midagi rääkinud, kui too hakkas kohe vuristama, et ta on arst ja tal on praegu väga-väga raske aeg ja teadis kohe lastest ja lastelastest jne. Seda, mis ta mu emale tema enda kohta rääkis, ei hakka ma siin ümber jutustama, vahest ta seda ei tahaks. Aga minu kohta oli too tegelane rääkinud, et olen hirmus andekas ja saan kolm last ja rikkaks ja õnnelikuks jne. Päris tore onju, kui keegi kohe nii arvabki. Andekas pidin ma olema just kunsti alal :D Äkki peaks sellega siis tegelema hakkama? Ja mis ajast kunstnikud rikkad on, tavaliselt tuleb ju kuulsus alles peale surma? Või äkki ta mõtleski, et saan rikkaks peale surma? :D Noh, seegi oleks hea, saaks need kolm last vähemalt söönuks :D

Kadri ja Marje, äkki me ikka teeme selle bändi ära, vast nakkab mu kunstianne teile ka :) Või hakkaks ikka disaineriks? Peaks vist ise selgeltnägija juurde minema, räägib täpseamalt, mis ma tegema peaks :)

esimene novell?

Olen teile juba varem rääkinud lugu ühest väikesest tüdrukust, kellega kunagi bussipeatuses juttu tehtud sai. Nüüd panin selle jutu kirja mingis novelli laadses formaadis veidi täpsemalt. Eks lugege ja kommenteerige, kas meenutab veidi mõnd novelli ja mis puudu on. Novelli kirjutamise mõte tuli selliest, et lugesin hiljuti Salingeri novelle ja lugu "Kuristik rukkis". Pani mõtlema. Mul on juba tükk aega olnud mure sellepärast, et kõik ümberringi tundub kuidagi tühine ja inimesed kuidagi tüütud. Ma arvan, et see raamat toimis minu jaoks veidi "püüdjana rukkis", et mu tähelepnu sellele pööras, et inimesi tuleks enne rohkem kuulata, kui neid hukka mõistma hakata.

suvised rõõmud

Kaks kuud ja ei ühtegi sõna, kuig toimunud on nii palju. Läksin töölt ära ja rääkisin kõigile, et hakkan tegema kohvikut. Ei teinud. Õigemini teen ikka veel, aga aega võtab see oluliselt kauem kui algselt mõtlesin. Nii et ärge kõik kogu aeg küsige.

Täna kirjutasin alla uuele töölepingule Regioga. Ärge seda ka küsige, mis ma seal tegema hakkan, kuna see on veel lahtine ja kujuneb suuresti aja jooksul. Esiteks ei tea ma ju IT-st ja kaardindusest esialgu veel palju midagi ja tuleb palju õppida.

Praegu tegelen Suveakadeemia ja Talveakadeemia korraldamisega, vaikselt oma äriplaaniga, teen viimaseid kooliasju jne. Tegemist kui palju.

Aga tööl mitte käia on ikka tõeline luksus. Võin hommikul magada nii kaua kui tahan ... või no nii kaua kui Henn laseb. Võin iga päev valida uue koha oma asjade ajamiseks. Võin oma aega alati ise planeerida. Keegi ei istu kukil.

Suve tipphetk oli jaanipäev. Olime 4 päeva järjest Meelval ja ehitasime ... või õigemini lammutasime vana maja, et see korda teha. Tõeline metsainimese elu. Väike põõsalind oli meie majja lambikupli sisse pesa teinud ja köögis, mis oli kolitud vanasse aita, olid meil seltsiks pääsukesed. 4 päeva ilma ühegi mureta, võimalus täiesti eufooriliselt füüsilist tööd teha. Seltskond suur ja ülitore, perekond. Sellist elu elaks igavesti. Proovige kah ;) Talgutööd on alati toredad.

nädalavahetus SPA-s

Ann on umbes tund aega maganud, kui Henn üritab teda üles ajada:

Ann: "Noh, kuidas edeneb?"
Henn: "Misasi?"
Ann: "Inimeste uputamine ... tänavalt."
Henn: "Mida sa räägid?"
Ann: "No et kutsuda SPA-sse rohkem inimesi ja nende vahel siis valida. Ettevõtte tasandil, ma mõtlen ..."

Täiesti loogiline jutt eksole :) Vahel ma räägin endale unes anekdoote ja naeran nende üle kõva häälega.

Aga SPA-s oli väga mõnus. Meid muditi ja määriti igasuguste rasvaste möginatega kokku. Ja meil oli suur valge tuba. Pooleteise päevaga harjus sellise luksusega juba päris ära, Henn arvas, et ma ikkagi ei peaks vist töölt ära tulema, kui teda selle eest niimoodi motiveertakse, et tema mind motiveeriks :)

13 ja reede

ma ei ole kunagi 13nda reede suhtes päriselt ebausklik olnud, aga tundub, et nüüd on põhjust. esiteks sain ma seekord just sel päeval teate, et antonius ei taha mind ikkagi oma õue peale kohvikut pidama, kuna nad eelistavad siiski oma endist koostööpartnerit. teiseks öeldi mulle, et mul puudub igasugune näitlejaanne - selle välja selgitamiseks olin ma valmis quasimodot mängima :) . juhtus veelgi huvitavaid asju, millest siinkohal rääkima ei hakka. millegipärast jäi selle kõige juures tuju endiselt väga heaks, kuna päike ju paistis.

päeva nael

"kas veneetsia on see koht, kus see vesi on?" küsis sipsik

sealt edasi arenes jutt selleni, et neil seal veneetsias oleks biopuhastit vaja ja et singapuris kasutatakse nagu kosmoselaevadeski pöördosmoosi meetodit reovee puhastamiseks (ehk siis piiratud veevarud on kogu aeg ringluses, loengus just räägiti).

isiklik info

naljakas, et mõnel inimesel on kohe lausa iga päev midagi asjalikku öelda. mul küll ei ole. tõesti, mõtlen pidevalt, et võiks siis midagi kirjutada. aga ei ole midagi öelda. enamasti inimesed kasutavad blogi selleks, et midagi kritiseerida või millegi üle viriseda või nalja visata. aga kuna mina näen asju tavaliselt positiivselt, siis ei oskagi millegi üle viriseda. võiks siis kirjutada millestki positiivsest, aga ühiskond on määranud reegli, et kui sa räägid ilusatest ja positiivsetest asjadest, siis oled kas kas naiivne blondiin või totaalne lillelaps. võiksin siin rääkida siis lihtsalt oma igapäevastest sündmustest, aga jällegi - ma ju ei tea kes kõik seda lehekülge külastada võivad. internetti isiklikku infot üles riputada ei ole kuigi mõistlik. ükspäev just hakkas keegi tüüp minuga skype'i kaudu rääkima. mina arvasin, et äkki keegi tuttav, kelle nimi tuttav ette ei tule ja lisasin ta enda kontaktidesse. 5 minutit hiljem oli ta blokeeritud ja minul tollest vestlusest juba nädal aega süda paha. esimene hirmumõte oli, et äkki saab too tüüp kukilt mu telefoninumbri kätte ja hakkab ahistama. selliseid asju on juhtunud päris mitu korda - pool aastat iga natukese aja tagant vaikivad kõned rummu vanglast, 4 aastat telefonikõnesid ja tagaajamist hullunud kreeklase poolt, sõbrannade kaudu kontakti otsivad ja kingitusi saatvad mustanahalised ja muud juhuslikumad seigad meestega, kes arvavad endast liiga hästi. kunagi sattusin vestlema ühe saksa ohvitseriga sel teemal - ta arutles, et on kokku puutunud mitme küllaltki kena naisterahvaga, kellega ei ole võimalik enne vestlust arendada, kui neid on kas tutvustanud ühine tuttav või on mingi juhus tõestanud naisele, et tegemist ei ole potentsiaalse ahistajaga. ta arvas, et mida kenam naisterahvas seda keerulisem on temaga kontakti saavutada ja vestlust arendada mitteametlikus õhkkonnas. kui selle peale mõelda, siis on tal täiesti õigus - ka mul on kõikide võõraste inimeste suhtes tugev eelarvamus, samas kui reaalselt mõelda, siis ohtlikke inimesi teoreetiliselt peaks olema siiski vähem kui ohutuid. aga millegipärast on need ohtlikud oluliselt efektiivsemalt tegutsevad. kuigi internett on vaid kaudne kontakt inimestega ning tundub turvalisem, siis tegelikult peaks just siin olema palju ettevaatlikum oma andmete avaldamisega.

pööre

27-ndal aprillil on viimane tööpäev. alates esimesest nädalast, kui tööle tulin, olen rääkinud, et varsti lähen ära. 3 aastat läks mööda enne kui lubadus täidetud sai.

noh, ei tea, praegu on jutt, et äkki lähen augustist tagasi, aga eks näis mis elu toob. mõtteid, mida tegema võiks hakata on nii palju.

kõigepealt teen kolm kuud kohvikut Antoniuse õuel. praegu veel kindlaid lepinguid ei ole, nii et vara veel hõisata, aga samas on juba päris palju samme astutud nii, et mina olen optimistlik. kui keegi teist teab soovitada mulle ettekandjaid suveks, siis andke teada, hea suvine tööots ja luban, et saab lõbus olema.

ja ma loodan teid siis kõiki varsti oma kohvikus näha :)

:)

täna on juba jälle tore ...

ebamotivatsioon

iga kord kui tööl on rahulik aeg, ehk siis aeg, kus mul ei ole nii palju tööd, et pean pidevalt vaeva nägema, et ületunde mitte teha ... aeg kus mul on vahepeal töö kõrvalt aega ka ajalehte lugeda ... iga kord tuleb tahtmine töökohta vahetada. nüüd viimasel ajal on see töökoha vahetamise mõte asendunud juba ise tööandjaks hakkamise mõttega.

aga miks ma siis midagi ette ei võta? kas tõesti ei ole ideid? ei usu. aga äkki olen arg või mitte piisavalt riskialdis? ka ei usu. või et siis mu töö ikkagi meeldib mulle? aga miks mulle siis tundub, et mu töö on huvitav ainult siis kui seda palju on?

nagu ootaks, et keegi mind kättpidi oravarattast välja tõmbaks...


anybody?

kapi saaga

meie kodu pandi müüki ja meil on kaks võimalust - ära osta või juulis välja kolida. kodu on kõige vahvam, mis tartust leida võib ... aga sellest olen ma juba rääkinud kunagi siin.

praegu tuli mõte hoopis üks ammune lubadus täide viia - nimelt rääkida siin meie kapist, mille suvel ehitasime kui vabriku tänavale kolisime.

selline on esialgne (või no õigemini kolmas) kapi ehitamise skeem


kapi ehitamine iseenesest oli päris pikk ja keeruline protsess kellelegi, kes kapi ehitamisest midagi ei tea. abiks olid loomulikult mu vanaisa head ideed, näiteks kuidas peitli asemel teritatud kruvikeerajat kasutada või kuidas riidetoru sobib ka kapi veeretamiseks mööda garaaži. isast oli ka palju abi, muidu oleks kapp ikka palju kõveram tulnud. aga põhitöö tegime hennuga, tema rohkem, kuna tal oli aega rohkem.

kõige keerulisemaks tegi elu see, et tööriistade kasutamisel oli ebatäpsus küllaltki suur - mõõdad tükid millimeetri pealt välja, lõikad välja ja tulemuseks on ikka kuskilt 3 millimeetrit puudu ja teisest kohast 2 üle.

Tööjaotus:
Ann mõõdab ...


ja Henn lõikab ...


kapp ise kukkus lõpuks selline välja:

head uut aastat teilegi

pole mitte mingi nipiga võimalik sõnades kirjeldada sees tekkivat tunnet sinu elu kõige jubedamal hetkel ... kui istud söögilaua taga, kahvel valmis juba tükk aega oodatud verivorsti torkama, tundes tõelist jõulurahu perekonna keskel, kui äkki jookseb tuppa mees ja hõikab: "saun põleb". sa tõstad pilgu ja näed otse oma vastas olevast aknast, kuidas sinu üks kõige armsamaid kohti - maailma kõige mõnusam, hubasem, kodusem ja parimaid mälestusi täis saun - on taevani leekides ja sul ei ole mitte mingit võimalust teha mitte kõige vähimatki selle nimel, et seda maja päästa.

järgmised kaks tundi möödusid hetkega täis kisa ja jooksmist ja hoiatavaid karjed - ära mine sinna, see kukub. tundus, et tuletõrje jõudis kiiresti, aga kuna aeg lendas ka kiiresti, ei oska keegi öelda, kas see oli 10 või 30 minutit. seni oli meil võimalik vaid õnnetust kaevust viimast võtta ja tulekahju hoogu vähendada välisseinu niisutades.

aastavahetuse hetkeks olid leegid kustunud ja tuletõrjujad hakkasid kõigile muhedalt head uut soovima. nende jaoks oli tegemist küllaltki väikese juhtumiga - ainult katus läks ju, selle saab ära taastada. järgmisena oli vaja 15 tonnised tulejõrjeautod hoovipealsest mudast välja tõmmata, milleks läks juba neljandat autot appi vaja. kui lähedal aastavahetuse hetkel veel mõni õnnetus oleks juhtunud, oleks abi küll väga hiljaks jäänud.

kokkuvõttes saab end ainult lohutada teadmisega, et saun oli tegelikult veidi valesti ehitatud ja võttis tuld juba esimesel kütmisel. kindel oli see, et kunagi ta maha põleb, aga kui see suvel juhtunud oleks, oleks kahjud kümneid kordi suuremad olnud.

aga lohuta või mitte - see jube hetk ketrab end ikka ja jälle silme ees ja argipäev tundub painavalt musta varjundiga hall. kõigi sõprade toredad aastavahetuse sõnumid, mis soovivad südamesoojust või säravaid hetki, tunduvad kuidagi iroonilised ja siiraid aastavahetusesoove vastu saata tundub liiga keeruline.

ma soovin kõigile, et teil kunagi ei oleks vaja üle elada nii jubedaid hetki.

veidi tige

ma ei ole tegelikult tige inimene, aga kui loen jälle kuskilt selliseid kommentaare nagu "kahjuks on Tartut ja tartlasi ikka ja alati kimbutanud teatav alaväärsuskompleks, mis sunnib ennast teistega võrdlema", siis lähen ikka väga tigedaks ja tahaks kõiki hammustada. tallinlaste üleolek läheb vahel üle piiri. ok, see artikkel, kust selle lause võtsin, oli tegelikult hästi kirjutatud. ja ma tõesti ei saa rääkida kõigi tartlaste nimel, kuna ma ei ole teinud vastavasisulist uuringut. aga see üldistamine, kui oled tartlane, siis järelikult oled erinev tallinlasest ja mõtled nii ja nii ... see on nagu rassism.

ma arvan, et see ongi üks põhjus, miks ma jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi olla tallinlane, et mulle tundus, et mul on kuidagi kohustus olla üleolev. tartus võin olla selline nagu ise tahan, ei pea ennast kogu aeg kellelegi tõestama. tallinlaste arusaam sellest, et tuleb ennast tõestada, tekitabki äkki siis tunde, et tartlased üritavad ka end kogu aeg tõestada.

nojah, ise tekitan siin ka praegu vastuseisu - tallinlane vs tartlane, erinevused on nii ja niisugused. see ei ole minu eesmärk. ma sain lihtsalt tigedaks veidi jälle. sest sellist arvamust olen nii palju kohanud. jätke rahule. mulle meeldib tartus, ma ei pea end tõestama. ma arvan, et nii mõtlevad enamik tartlasi siiski. tartu arengu nimel pingutame sellepärast, et meile meeldib oma linn ja me tahame seda arendada. me ei ürita kellelegi järele joosta. nojah, eks mingil määral on see tõestamine küll, kui püüame teistele põhjendada, miks meile siin meeldib ja püüame oma linna ka teistele meeldivate külgede pealt näidata. aga see on ju tavaline inimloomus, miks peaks seda kellelegi ette heitma.

ann
endine tallinlane, igavene tartlane